Algus oli õhinapõhina ja eks ma ise olin ka noorem. Kõik oli uus, põnev ja huvitav.

Isa oli küll mesinik, kuid majandas lamavtarudega (15 peret) ja nooremana mulle ei meeldinud nende kõrval seista ja suitsikust tossu anda, sest see oli kõik nii aeglane. Isa nohistas vaikselt omaette ning mesindamine ei tundunud minu jaoks huvitav. Põnevaks läks siis, kui isa andis lugeda raamatu mesilaste elust ja arengust. Mida rohkem lugesin, seda huvitavamaks läks ning nähes minu huvi kinkis isa mulle sünnipäevaks korpustaru mesilastega, elasin siis juba Papikesal ja see oligi minu mesindamise algus.

Järgmisel aastal ostsin 15 mesilasperet, mida kellegil alustaval mesinikul teha ei soovita. Õnneks sain Olustverre mesiniku eriala õppima minna, kuid need 15 peret tundus ikka ülipalju ja aega ei olnud nagu üldse. Mäletan kuidas öösel raame kokku lõin ja traatisin, et oleks mida järgmisel päeval mesilastele viia, et neil oleks kuhu mett panna. Ettevalmistus ei olnud kõige parem ning teadmised olid samuti veel väga puudulikud.

Olen isale väga tänulik, et ta aitas esimest läbivaatust teha ning näitas milline on haue ja milline meekärg, sest algul ei osanud vahet teha. Näitas ka seda milline on aseema ning milline sülemikupp. Täiesti eriline maailm.

Enda kogemuse põhjal soovitan alustada kahe või kolme mesitaruga. Ühega ei ole hea, sest kui sellega juhtub midagi, siis ei ole seda lihtne päästa. Kui on kaks taru, siis teisest saab munadega raami võtta ja pere kasvatab endale uue ema. Või siis saab nõrgemat peret tugevama pere haudmeraamidega aidata.

Igal aastal tegin peresid juure, kuni jõudsin saja mesilaspereni ja siis sain aru, et see on minu jaoks liiga palju. Mehed võivad ju üksinda mesindada, nad on ikkagi tugevamad, kuid naisena on füüsiline koormus ikkagi sellise tarude koguse juures liiga suur. Kahekesi kakssada või rohkem taru on ilmselt lihtsam hooldada kui üksidna sadat.

Nüüdseks olen perede arvu vähendanud, et saaksin suvel ka natukene puhata ja "mängida". Muidu alles jaanuariks sai sellest rabelemisest välja puhata ja siis pidi hakkama kohe suveks ettevalmistusi tegema. Raamid ootasid kokku löömist ja traatimist. Ah jaa vahepael on mee müügiga vaja ka veel tegeleda, see on teine tähtis asi mesindamise juures.

Õnneks räägib mesi enda eest ja Papikesa mett armastatakse. On öeldud lasusa, et mee maitse toob lapsepõlve meelde. Pakendan enamuse meest kohe peale vurritamist müügipakendisse, et ei peaks suuri koguseid pakendamiseks ülesse sulatama ja siis ka talvel veel mett pakendama. Hoian niimoodi ka enda selga, sest suured nõud kaaluvad 20-25kg. Minu jaoks on oluline mee võimalikult vähene töötlemine, eks see on minu kiiks. Samas kui soovitakse, sulatan mee 35 - 38 kraadi juures tagasi vedelaks. Mingi koguse mett siiski pakendan suurematesse ämbritesse, et oleks mida vastavalt jõulutellimustele pakendada.

Ei saa väita, et ma nüüd kõike meilastest ja mesindamisest teaksin, õpin ikka pidevalt juurde ja taipamine tuleb ka tasapisi. Kuna ma füüsiliselt ei jõua palju mett toota, siis õppisin Olusveres juurde keraamiku erial ja edaspidi võib minu käest küsida mett keraamilises meepotis. Kui jõuludeks soovid kingitust, siis anna enda soov varakult teada, et mitte ilma jääda.